______________________________________________


vanasti käisime ikka Moskvas
meil olid seal sugulased
jah eks meis kõigis ole tükike venelast
või mõnd muud
välismaalast
mäletan Moskva olümpiamänge
ja seda kuidas Brežnevit maeti
kui kirst hauda lasti
läks kirstu üks ots ees
ja siis alles teine ots tagant järgi
ema ütles, et see küll nüüd head ei tähenda
et Brežnev läheb põrgusse või nii
mina ei saanud üldse aru,
millest ta räägib.
Ema ei usu ju põrgut. Ja jumalat. Ega muud sellist...

Moskvas elasime kohe selle jõe ääres, mis voolab läbi kesklinna
teisele kaldale jäi Kreml
igal hommikul vaatasin aknast välja
ja imetlesin Kremlit
kirikute ''sibulaid'' ja jõge.
Ma ei tea, kuidas meie sugulased nii heas kohas elasid, rikkad nad ei olnud.
Tol ajal oli muidugi kõik võimalik.
Nüüd elavad seal arvatavasti mingid rikkad tähtsad isikud.
Või on seal kuue tärni hotell.
Moskva olümpiamänge mäletan ka,
eriti seda avamist.
Noortel olid värvilised tahvlikesed käes,
keerasid neid muudkui ühtepidi ja
teistpidi
ja moodustasid igasuguseid erinevaid pilte,
küll Miska
küll Mõshka – vabandust – eesrindlastega.

Lapsed olid ka tol ajal eesrindlikud.
Olime oktoobrilapsed.
Kandsime Uljanovit rinnas.
Olime tublid ja viisakad.
Mitte nagi tänapäeva lapsed, kes on täitsa hukka läinud.
Kisavad ja karjuvad täiest kõrist.
Ja vaatavad internetist pornot.
(Kui just ACTA seda varsti maha ei võta...)
Meie küll nii ei teinud. Meie laulsime isakesest Leninist
ja võtsime suvel malevas kartuleid.
Aga pioneer ma ei jõudnudki olla.
Minu klass pühitseti küll kõik pioneerideks.
Aga mina olin tol ajal pikalt haige.
Pärast lubati ikka, et tehakse kohe-kohe mind ka pioneeriks.
Isegi rividrilli pidin kaasa tegema
KANNAD KOKKU
PAREMALE VAAT
JÄRJEST LOEEEEEEEEEEE
Aga siis tuli uus kord.
Ja minust ei saanudki kunagi kaltsukandjat.


________________________________________